Maailm muutub. Kiiremini kui keegi aimanud
oleks. Maarahvale pole muutus võõras. See tähistab aja kulgu, mida inimene
peatada ei suuda. Võime vaid märgata ja kohaneda. Iseeneses, kirjutavad
lavastuse tegijad etenduse tutvustuses.
Tantsuetendus “Viies pööripäev” toob lavale ligikaudu sada rahvatantsijat, kes grupi-improvisatsiooni käigus viivad vaataja pöörleva spiraali kaudu rännakule tantsijate vahele ja sisse ning toovad õhtu lõpuks ka sealt tagasi. Lavale tuleb erinevatest stseenidest põimitud terviklik etendus loomistuhinat täis tantsijatest.
“Viienda pööripäeva” esietendusega tähistati rahvakunstiansambli Leigarid 45. sünnipäeva.
Tegime juttu lavastaja, vabakutseline
tantsija, näitleja ning koreograafi
Jaan Ulstiga.:
Etendus “Viies pööripäev” peaks olema nüüd juba
valmis ja ettevalmistused viimases faasis. Kuidas töö on kulgenud?
Jah, lavastus on valmis. Esietendus oli 1. novembril
2014 Salme Kultuurikeskuses. Hetkel planeerime uue saali tarvis stseenist
stseeni liikumiste muudatusi. Samuti proovime veelgi rohkem leida võimalusi, et
tantsijate võimeid proovile panna, sest lavastuse kandev mõte on
"tantsija kui tantsulooja”. Kohapeal valmib palju improvisatsioonilisi
liikumismustreid ja on oluline säilitada struktuurides värskust, milles
tantsija saaks end vabalt tunda.
Tantsijiad-osalejaid on palju. Mida me Moostes näeme
ja kas ka külalisi üldse saali pealt vaatama mahub? Miks just Mooste?
Tantsijaid on tõepoolest palju: ligi 130. Osalevad
kõik Leigarite tantsurühmad lasteaiast ürgleigariteni. Külalisi mahub,
kohapealne peakorraldaja Krista Sildoja ütleb, et saal pööratakse igas mõttes
peapeale. Kui palju just mahub, võib ka Sildojalt küsida.
Mooste sellepärast, et a) Leigarid pole ammu
Lõuna-Eestis käinud, b) Mooste keskkond on äge ja meie etenduseks nagu loodud,
c) Leigarite üks asutajaid ja esimene kunstiline juht, rahvatantsu-uurija ja
õpetaja Kristjan Torop (eluaastad 1934-1994) on pärit Põlvamaalt. Kosova
külast, mis ei jää Moostest sugugi kaugele. Leigaritel on alates 1995. aastast
tavaks Toropi sünniaastapäeva (5. märts) lähistel ette võtta midagi selle eesti
rahvatantsu suurmehe ideede vaimus - oleme teinud kontserte, etendusi,
simmaneid, õpitube. Kõigi ettevõtmiste
ühisene juhtmõte on pärimustantsuks oluliste oskuste säilitamine ja
edasikandmine. Need sündmused on toimunud
erinevates Eesti paikades, seekord langesid soodsad asjaolud kokku
Mooste kasuks.
Leigarid olid nõukaajal Tallinna Puhkeparkide Direktsiooni kollektiiv. Siis valitses teatav vastuolu Kirstjan
Toropi Leigarite ning n-ö Mait Agu ja Ilma Adamsoni rahvatantsu koolkonna vahel.
Kui ma õigesti aru sain, oli Torop see, kes tugines peamiselt folkloorile ja
ehedusele, teine seltskond aga tõi palju ka muid elemente tantsu sisse. Kas selline
vastuolu on veel olemas? Kas teie teatrialane taust loob hoopis uue koolkonna?
Kristjan Toropi ja lavarahvatantsu vastuolu on üle võimendatud.
Jah, olid erimeelsused, aga need said suures osas ületatud juba Toropi eluajal.
Just nimelt ületatud, see on hea sõna. Mõlemad pooled kasvasid teineteist
mõistma. Nii Kristjan Torop kui Mait Agu olid väga erudeeritud, laia
silmaringiga ja sallivad isiksused. Samavõrra oli mõlemale oluline
asjade nimetamine täpsete, õigete nimedega. Mõlemad olid eluaegsed õppijad,
süvitsi minejad ja ühtlasi uudishimulikud loojad, kumbki oma väljunditega, aga
mõnes mõttes väga sarnased. Leigaritele tantsu juures olulisena tunduv
ehedus ei ole mingis vastuolus teiste tantsukoolkondadega. Eripära ei ole
vastuolu.
Minu teatraalne taust aitab mul paremini märgata
esinejat kui ühe lavastuse alustala. Mulle tundub, et rahvatantsuvaldkonnas on
hakanud üha enam domineerima koreograafid, kelle mitmekülgne tantsuharidus toob
tõepoolest pärimustantsu sisse elemente teistest tantsustiilidest, mis ei ole
alati halb. Oluline on, et tantsija selle omaks võtab. Rahvatants peab
jääma rahva otsustada.
Kas etendust on plaanis ka tulevikus korrata ja kui,
siis kus?
Tegemist on suure projektiga, mida ei ole võimalik
niisama lihtsalt korrata. Mooste jääb suure tõenäosusega viimaseks etenduseks.
Aga on väga tähtis, et selle lavastuse tegemise käigus
kogetu jääb tantsijate kehadesse alles ja rikastab iga järgmist tööd, kus
leigarid tantsivad.
Küsis Indrek Sarapuu,
Põlvamaa ajaleht Koit 14.02 2015
Rahvakunstiansambel Leigarid asutati 1969.
aastal eesmärgiga tutvustada Eesti Riiklikku Vabaõhumuuseumi külastavatele
turistidele eesti rahvatantsu ja -muusikat. Ansambli esimese kunstilise juhi,
rahvatantsude koguja, uurija ja õpetaja Kristjan Toropi eestvedamisel püüti
tantsida, laulda ja mängida nii, nagu eesti talurahvas vanasti. Ka täna on
Leigaritele eriti tähtis tantsimise ehedus. Leigarite koosseisus tegutsevad
täiskasvanute ja laste tantsurühmad, laulurühm ja pillimehed. Lisainfo:
www.leigarid.ee
Jaan Ulst (s 1983) on vabakutseline tantsija,
näitleja, koreograaf ja lavastaja. Tema koostööpartneriteks on olnud Teater
Vanemuine, Eesti Draamateater, Vene Teater, Laulu- ja Tantsupeo SA jne. Õppinud
ja töötanud Prantsusmaal ja Hollandis. Hetkel omandab Tallinna Ülikoolis
magistrikraadi koreograafias. „Viies pööripäev” on osa Jaani magistritööst, kus
ta uurib rahvatantsija kaasamist tantsuloomeprotsessi. Lisainfo:
www.jaanulst.ee.