Raamatukogus kohtusid maalid ja luule

Inimeste talendid võivad hiilgama lüüa kuna iganes, valimata aega ja kohta. Varjatud anded elavad meis kõigis. Terve suve on kaunistanud Põlva Keskraamatukogu seinu meie maavanema, doktorikraadiga geoloogi Ulla Preedeni maalid ning Põlva looduse- ja kirjamehe, nii Põlva Maarja koguduse juhatuse  kui ka Põlva Ühisgümnaasiumi hoolekogu  esimehe Andres Lehestiku luule.

Andres Lehestik ja Ulla Preeden lubatu ja keelatu vahel.

Näitus oli üks omanäolisemaid kultuurisündmusi juba seetõttu, et toimus  suurema kärata. Ainult mõned päevad enne maalide ja luuletuste seintelt mahavõtmist, otsustasid autorid kutsuda endale lähedasi inimesi lõpetamisele. Pakuti, kooki ja kohvi ning selgitati oma loomingu tagamaid, mis olid põnevad ja üllatusi pakkuvad. 

Ulla Preedeni jaoks on maaližanris väljendamine eelkõige katsetamine vormiga ning oma emotsioonide kirjeldamine. "Õppinud ma seda ei ole," selgitas maavanem. "Osalesin kunagi ülikooli ajal maalikursusel. Alustasin juba põhikoolis joonistamisega ja juba siis olid kõik tööd seotud emotsioonidega.  Joonistasin selleks, et ennast välja elada." Maalikursustele läks Preeden ka pigem ainult selleks, et tajuda paremini värvide kooskõla ja  kompositsiooni. Teda ei huvitunud   traditsiooniliste asjade ja vormide  kujutamine. Maavanemat  paelub maalimise juures just fantaasiamaailm, oma kujutluspildid ning maailm. "Kui pannakse tass või taldrik ette ja öeldakse, et maali seda, siis see mulle ei ole meeltmööda," selgitas Preeden. 

Kui küsisin, keda ta oma eeskujudeks peab, siis vastas Ulla Preeden: " Võibolla on see liialt tänapäeval leierdatud, aga mulle meeldib Gustav Klimt."

Gustav Klimt on üks armastatumaid ning hinnatumaid kunstnikke maailmas, kes on silmapaistvamaid Viini juugendi esindajaid. Tema loomingu hulka kuulub maale, seinamaale, skitse kui ka muul kujul loodud kunstiteoseid. Praegu tundub meie maavanemale, et Klimt on justkui liialt popiks saanud, sest siis, kui tema Klimti loomingu avastas, ei olnud veel kõik tassid ja taldrikud tema joonistusi täis. "Mulle meeldib pigem abstraktne kunst," teatas Preeden. Ja abstraktsioone kumas tõepoolest vastu ka raamatukogu ehtinud maalidelt. Kuigi ka ekspressiivseid momente on kunstnik õnnestunult tabanud.

Andres Lehstik jõudis luuleridade juurde suhteliselt hiljuti. "Alustasin luuletamisega täiesti ootamatult iseendagi jaoks," lausub Lehestik. "Aastat kaks tagasi tundsin, et tahaks kuidagi väljendada. Miks? Ma ei tea. See on mulle täielik mõistatus siiani," pajatas luuletaja. Ta tundis luuletajakutsumuse ära sellest, et luuletegemise protsessis ei pannud ta enam ümbrust ega aega tähele. Reaalsus justkui kadus ja ta pühendus ainult sellele, et seadis kõike seda "kuskilt tulevat" paberile. "Tundsin ennast sealjuures väga hästi," tõdes Lehestik. "Kahtlemata ei ole ma pretensioonikas - algusest peale olen arvanud, et luuletamine on inimese sisene vajadus.  Ma ei  tee seda sellepärast, et saaks raamatu trükki või saaks midagi vastu. Kui see tunne tuleb, et tahaks kirjutada, siis see lihtsalt tuleb," rääkis Lehestik. 

Oma suuremaks eeskujuks peab Andres Lehestik ühte ladusama ja peenema ning maalähedasema keelga elavat klassikut Hando Runnelit  Luule lugeja ja austajana ei saa ta ka mainimata jätta Doris Karevat ja veel teisigi kaunis emakeeles kirjutavat ja mõtlevat luuletajat. Luule puhul on autorile oluline, et see talle endale kirjutamisel rahuldust pakuks ning selle tunneb ära ka teiste teostes. 

Kahe talendi, kes pooljuhuslikult kokku said,  näitus on selleks korraks meie maakonnakeskuseks küll lahkunud, ent üsna pea näeb seda sümbioosi luulest ja fantaasiarohkest ning koloriitsest maalist taas Räpina Loomemajas. Täpselt millal, ei ole veel teada, aga kindlasti tasub jälgida loomemaja kodulehekülge ja jälgida reklaami maakonna väljaannetes. 

KASTI:

Autorid endast:

Ulla Preeden: "Joonistada oma tunnete- ja eneseväljenduseks on mulle alati meeldinud. samas värvide ning maalimise juurde jõudsin alles kümmekond aastat tagasi.Mõtted, mida lõuendile kannan, on tavaliselt olemas juba enne, kui pliiatsi või pintsli kätte haaran.

Iga pilt jutustab lugu, kuid selle sisu jääb vaataja ensese luua.

Sel näitsel saab  piiluda Andrsese mõtteid justkui spikriks."

Andrses Lehestik: "Olen põlvakas, hobi korras luuletan vahel.

Hakkas paar aastat tagasi eneselegi ootamatult meeldima. Eesti keel on külluslikult ilus, ilmselt seetõttu. Loomiselustist võin joobuda, tunda sõnade seadmisest mõnu.

Kas maailm vajab luulet või luule maailma, see on küsimus. Igatahes maailm riimub, näiteks maalid ja sõnad, läbi juhuse loogilisuse."

Indrek Sarapuu

Koit, 13. september 2013.a