Talendid kodus - Indrek Käo

Eesti Jalgpalli Liidu juhatuse liikme ja Põlva jalgpalliklubi Lootos presidendi Indrek Käo valis Põlvamaa Kultuurkapitali ekspertgrupp 2004. aasta sporditegelase aastapreemia laureaadiks. Möödunud aastal käivitus suuresti tema eestvedamisel jalgpalliklass ning tulevase Jalgpalliakadeemia idu Põlva Ühisgümnaasiumis. Indrek Käo töötab ettevõttes AS Eesti Gaas.

Oled Põlvas sündinud ja kasvanud ning läinud ennast teostama suurde linna. Mis sind ajas sinna?

Eks ikka töö ja veelkord töö. Töötan alates 1994. aastast ettevõttes AS Eesti Gaas ning olen erinevatel perioodidel juhtinud mitmeid Eesti Gaasi tütarettevõtteid, mille peakontorid asusid paraku Põlvast väljaspool. Kuna olen õppinud ehitust, siis on ka töö enamasti olnud seotud erinevate torustike ja objektide ehitusega, mis on asunud üle terve Eesti. Tänaseks olen jäänud pisut paiksemaks ja praegune töökoht (nagu tõenäoliselt paljudel põlvamaalastel) asub Tartus.

Kuidas tulid mõttele hakata arendama Põlva jalgpallielu ja jalgpallialast haridust?

See mõte tekkis ja arenes aja jooksul. Kui me väikese seltskonnaga 1994. aastal Lootose asutasime, ei osanud me uneski ette kujutada, et sellest kasvab välja üks Eesti suuremaid jalgpalliklubisid. Kui paljud imestavad, kuidas nii – Põlva on ju väike koht, siis Lootose puhul pole küll midagi häbeneda. Klubilises mõttes kuulume Eestis jalgpalliklubide püramiidi tippu ning enamik meist kõrgemal mängivaid klubisid ja võistkondi võivad ainult unistada tingimustest, mis on õnnestunud Põlvasse luua. Meil on näiteks võrokeelne hümn ja sellist, oma klubihoonet kui Lootosel, ei ole mitte ühelgi teisel Eestis tegutseval jalgpalliklubil. Lootospark staadionit (ainus küttega väljak Lõuna-Eestis) teatakse isegi Baltikumis, nii nagu ka meie noorteturniire Lootos Cup ja Lootosspring. Mõlemad on Eestis kõige kauem korraldatud jalgpalliturniirid. Meistriliigas mängiv naiskond on Põlva linna ja Põlvamaa korralikult Eesti kaardile kandnud ning elav näide, kuidas hea tahtmise ja pühendumise korral on võimalik ka väikeses kohas teha suuri asju.

Kas Põlva on turvaline ja inspireeriv paik?

Jah, ma usun küll, et on. Nii paradoksaalselt kui see ei kõla, Põlva turvalisuse tagab tema väiksus. Me ei pea ennast hommikust õhtuni võrdlema Tallinna või Tartuga. Meil on suurte linnade ees omad eelised, oluline on osata neid kodanike kasuks rakendada. Sama on ka inspiratsiooniga. Kuna olen Põlva külje all asuva Rosma küla poiss, siis on mind mõjutanud kõige rohkem siiski maalähedus, loodus ja inimesed minu ümber. Pealegi pidi Rosmal Päkamäel asuma üks Euroopa kuuest energiasambast.

Mis võiks olla pikemaajalisem missioon siinkandis? Kuhu tahaksid ideaalis oma tegemistega jõuda?

Maailm meie ümber muutub pidevalt ja kui osata lahtiste silmadega ilmas ringi käia, märgata toimuvaid protsesse, siis olen veendunud, et mõne aja pärast hakkavad Põlva-sarnased väikesed kohad mängima vägagi olulist rolli. Meie globaliseeruvas maailmas lähevad üha rohkem hinda turvalisus, puhas loodus, inimsõbralik keskkond ja muud väärtused, millele tänasel päeval ei pöörata veel piisavalt tähelepanu. Olen üsna palju saanud maailmas ringi reisida ja võin kinnitada, et Põlva on väga hea koht elamiseks, kasvamiseks, töötamiseks ja väärikaks vananemiseks. Minu suguvõsa on siinkandis elanud mitu põlvkonda ning eks Võrumaa veri ja uhkus oma kodukoha üle mängib kindlasti rolli ka minu puhul. Ka missiooni osas, milleks on olnud meie noortele kasvamiseks ja arenemiseks sobivate tingimuste loomine. Me ei saa valida oma vanemaid ega sünnikohta. Küll aga saame paljuski oma elu kujundada ja juhtida. Ja maa ei tohi tühjaks jääda. Need sajad tublid lapsed, kes koos Lootosega kasvanud, on kindlasti saanud osa väärtustest, mis on olnud klubi jaoks olulised algusest peale – ausus, hoolivus, lastesõbralikkus, koostöö, võrdsed võimalused, üksteisega arvestamine... Ideaalis võiks see nii olla ju kogu riigis.

Küsitles Indrek Sarapuu

Koit, 10. august 2013

Talendid kodus – Sakarias Leppik

Sakarias Jaan Leppik õigeusupreestrina Sakarias Leppik; on eesti õigeusu vaimulik, muusik, mõtleja, hingaja, meedia- ning ühiskonnategelane. 2011. aasta suvel lõpetas Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias pärimusmuusika eriala, mille järel alustas teenistust Värska ja Saatse õigeusupreestrina. Leppik on laulnud gregoriaani muusikaansamblis Vox Clamantis alates selle loomisest aastal 1996. Ta on jõudnud olla ka riigikogu liige.

Oled elanud mitmes paigas - sündinud ja koolis käinud Valgamaal, Tartus tudeerinud, Ida-Saksamaal sõjaväes, siis Tallinnas, nüüd Setomaal. Mida pead oma "keskuseks"? Millest mõõdad aega ja ruumi?

Mul ei ole staatilist “keskust”, mis ei võiks muutuda, vaid püsiks muuseumina. See oleks preestriametis ka arusaamatu. Preester teenib sääl, kuhu ta teenima asetatakse. Arukas vaimulik teeb endale võimalikult selgeks iga uue paiga "kultuurkihi", st. kohaliku pärimuse ja selle allikad. Vastasel juhul ta ei mõista kohaliku rahva, rahvuse, etnilise grupi, kogukonna allhoovusi ja muutusi. Nende tundmine on vaimulikule inimhinge dünaamika seisukohalt hädavajalik.

Oled inimene, kes on liikunud maailmas ringi ja pole vist riiki ega kontinenti, kust sa läbi pole põiganud. Mis on see, mida sina Setomaal näed ja esile tõstaks? Mis on see tegelik magnet selles nulgas?

Ma ei ole käinud Austraalias ega Antarktikas.

Setomaa on Eesti Vabariigi territooriumil ainulaadne piirkond oma rahvuse, setode veel katkematu elava suulise pärimuse ja barokse kultuurkihiga. Orientaalse ja lääne tsivilisatsiooni piiril on selle rahvuse kestvuse ainuke alus see, kui nad ei lahjenda oma võimast juurt lääne ratsionaalse kultuuri pakutavas vedeldajas ega ida pealispinduses. Kui setod võtavad üle kriitilise mahu omaks lääne mõtteviisi, kombestiku, kalendri, teisalt idapoolsete alade pealispindse suhtumise oma kultuuri. Kui nad ei suuda ühist seto omavalitsust moodustada ning ei taha paika panna oma kultuuri pikaajalise kestvuse aluseid - siis see rahvus on perspektiivis kadunud. Jäävad üksikud laulud laval ning rahvarõivaste kandmine. Muuseum. Esile tõstan need seto inimesed, kes on oma kultuuri ainulaadsusest aru saanud ning mõistavad mureliku südamega, mida tuleb teha. Hoolimata kogukonnas levivast teatud ignorantsusest ja mõningasest alaväärsusest tulenevatest takistustest. Setomaa tegelikuks magnetiks ei ole suurejoonelised turimisatraktsioonid (mille laiem suundumus on turistidele kaupa, teenust või rahvuslikku vormi müüa). Vaid hoopis loomulikud sündmused: külapühad, käsitöö tegemine, kirmased, leelopäev, rahvakalendri tähtpäevade avalik tähistamine, kohalike tarkuste õpitoad jms.

Kas siin on hää pere-, kultuuri- ja vaimulikuelu elada?

Õigeusu preestril, kes tegeleb seto kultuuriga, on loomulikult siin hää elada. Elan selle kultuuri keskel, mis on õigeususidus ning hingan sellega samas rütmis. Pereelu voorusteks on Setomaa puhas õhk ning mitmekülgsed looduskooslused.

Mis võiks olla sinu pikaajalisem missioon siinkandis?

Seto ainulaadse õigeusupärase rahvakultuuri püsimajäämine - kui vastata triviaalselt. Aga nii see ongi. Omaenda kultuurielementide teadvustamine, nende mõtestamine igapäevaeluga, nende omavaheline sidusus ja asetus igapäevaellu - see on mu arvates minu siinse kogukonna teenimine senikaua, kui Setomaal olen. Ja see jääb ka nii pärast seda, kui peaksin minema mujale. Kes on kord sukeldunud seto pärandi sügavustesse, saati siis seto laulu omadesse, see januneb nende järele elu lõpuni. Nii sügavad on need ja jootvad.

Koit, 3. august 2013.

Küsitles Indrek  Sarapuu
Foto: Sakarias (Jaan) Leppik, Põim Kama ja Jane Priksiga Värska Leelopäival 2013. a.

Kanepi kandis kohtusid talu ja mõis

Käesolev aasta on pärandiaasta ja sel suvel toimub palju erinevaid asjakohaseid ettevõtmisi. Nii spontaanseid kui ka juba ammu planeerituid. Kanepi kihelkond on pärandi mõttes väga rikas - olgu või näiteks ülemöödunud sajandi ärkamisaeg, kus oma  meeskooriga võeti osa juba esimesest laulupeost Tartus 1869 ja segakoor moodustati 1884. aastal.

Ärkamiste ning märkamiste aegu on olnud siin Liivimaa nurgas veelgi ja kõiki ei jõuagi kokku lugeda.

Ühel ilusal juulikuu lõpupäeval said aga kokku kaks siitkandist pärit meest - koorijuht ja Varbuse muusikamõisa peremees Kalev Lindal ning Hinni rehetalu taastamise ja säilitamise eestvedaja ja üks omanikest Ott Rätsep. Rätsep tõi tulevasse mõisaaita seltskonnamuusika esimesed terad - esimesed noodid. Nootidel kirjas Rätsepa isa, näitleja ja teatripedagoogi Tõnis Rätsepa laulud nii kunagisest ülimenuka Amor Trio päevilt kui ka hilisemast ajast. Hinni talu peremees saabus Postiteel asuvasse mõisa kui tõeline postimees - linasest riidest kott täis hinnalist pärandit. Mõisahärral on aga suuremat sorti kava hakata mõisa koguma kokku Eesti seltskonnalaulu nii digitaalselt kui ka paberkandjatel.

Meestel on mõttes mõlkumas veelgi plaane, millest üks ka ülejärgmisel nädalavahetusel teoks saamas. Nimelt korraldavad isandad 10. augustil Kanepi rahvamajas Hinni talu olukorrale tähelepanu pööramise vajaduse teadvustamiseks ühiskontserdi, kus peaesinejaks Eesti vanim koor, Kanepi segakoor, ja Rotary klubi segakoor, kes tähistab  ühtlasi oma viiendat tegevusaastat. Külalisesinejaks ei keegi muu kui pärandiaastasaadik Ivo Linna, keda saadab kontsertmeistrina Toomas Lunge. Rotaritele on ühisesinemine vägagi tähenduslik. Viimastel aastatel on püütud esinemistega oma moraalset toetust anda nii mõnegi Eestile tähtsa asja läbiviimisel. Nii on esinetud Voosel ajalookeskuse ja ka Muhu uisu ehitamiste toetuseks. Nüüd tullakse Eesti koorilaulu hälli juurde. Ürituse eestvedaja Ott Rätsepa sõnul on siin kultuuripärandit väga palju: "Meie kooris on lauljad küll valdavalt Tallinna inimesed, aga sel päeval oleme me kõik lõuna-eestlased."

Hinni talul täitub 1. augustil 40 aastat riiklikku muinsuskaitset. Jooksva aasta jooksul on Rätsepa sõnul palju räägitud korda tehtud rehetaludest. Ka kontserdi külalisesineja Ivo Linna on ise korda teinud talu Muhumaal. Eestis on kokku 23 kaitsealust talu. "Vana Võromaa piires on alles umbes paar-kolm talu, mis on kaitse all. Hinni esmamainimine oli aastal 1750," teab Rätsep rääkida. "Üsna tõenäoline, et tegemist on Liivimaa vanima säilinud talukompleksiga."

Järgmise 40 aasta kaitse osas on taluperemees natuke skeptiline, kui nüüd kohe, nii viie aasta jooksul midagi ette ei võta ja korrashoiuks rahastust ei leia. Rätsepa meelest oleks hea, kui kordategemine saaks teoks Eesti vabariigi 100. aastapäevaks. "Mis oleks Eesti riik ilma taludeta," küsiks taluperemees retooriliselt, "ja mis oleks üks talu ilma mõisata." Eks see võikski olla põhjus, miks koostöö areneva Varbuse muusikamõisaga erilise tähenduse omandab. Ott Rätsep ja Kalev Lindal püüavadki koostöös suhet tänapäeva mõistes rehetalu ja mõisa vahel defineerida.

Lindali sõnul ei ole muusikamõisa nimetuse all mõeldud uhket häärberit ega ka pelgalt parki või tootmis- või administratiivüksust, vaid ennekõike vaimsust. "Tähtis on see, mis majades sees toimub," selgitab tunnustatud koorijuht. Tema sõnul peab miljöö soodustama loomingulisust. Ta loodab, et mõisa vaimsus võib ka lausa üleilmset mõõdet võtta, sest ta  ise on aktiivselt tegelenud ka koorijuhtimisega paljudes eestlastega asustatud paikades terves maailmas. "Minu tänase päeva rõõm on aga selles, et aidas koguneb viljaterakestena just Tõnis Rätsepa loodud laulude saabumine meie tulevasse lauluraamatu kokku." 60-st annetatud laulust on 25 meestelaulu, 25 naistelaulu ja 10 ühislaulu. Tõnis Rätsep ise on ka Kanepi kihelkonnast pärit. Osad laulud ka meie koduses võro keeles.

Mõisa ja talu koostöö võiks meeste sõnul tulevikus võtta veelgi suuremaid mõõtmeid. Umbes nii nagu Muhumaal on kuulus Koguva küla ja saare teises otsas Pädaste mõis, on soovitav saarel käies mõlemat külastada. Kanepi kihelkond on ju väravaks Vanale Võromaale ja oleks mitmeti sümboolne, kui talumehed ja mõisahärrad neid tulevikus rõõmsalt tervitaksid ning ühist vaimsust looksid.

"9., 10. ja 11. august on need päevad, kui Kanepi vallas peaks juhtuma üht-teist," teatab mõisahärra Kalev Lindal. "Avalikkusele on suunatud 10. augustil kell seitse toimuv kontsert ja pärast seda toimuv klubiline üritus Varbusel."

Ürituse peakorraldajaks võib aga Rätsepa sõnul julgelt pidada Varbuse Mõisameeste Seltsi Kalev Lindali eestvedamisel. Tegemist ei ole tuluõhtuga, vaid lihtsalt ühele toredale algatusele tähelepanu juhtimisele ning idee üle tulevasest mõisa ja rehetalu vahelisest koostööst kaasa mõtlema kutsumisega.

Facebooki rahvale ka väike üleskutse lisada oma meeldivuste hulka Hinni talu toetuseks loodud lehekülg. Selle leiab üles kui toksida otsinguribale “Hinni”.

I.S

Koit, 1.august 2013.a

Nädalast nädalasse - kultuurimehest jalgpalluri mõtisklus

Olen viimased kuud olnud täitsa segaduses - tahan olla oma kodukandi patrioot ja hoida kõrgel meie püha ürituse lippu, ent küsimus on millist?

Hiljuti sai Võhandu voogudest ammutatud veega pühitsetud Vana-Võromaa valge kaheksakand tumerohelisel taustal. Samuti on jube üsnagi pikka aega kasutusel olnud Setomaa tore ja värvikirev ristilipp. Siis on veel Põlvamaal oma lipp, mille kujundus  kohe silme ette ei kargagi, aga arvan, et ju seal on koprad.

Olen juurte poolest nii võrokene, seto kui mulk ja  jumal teab, kes veel kõik kokku.

Mul oli äraütlemata rõõm mängida harrastajana Põlvamaa VIP-koondises meie maakonna eest vutti. Mängides aga tekkis mul kerge kõhklus, et kas mitte Võrumaa ei mänginud Võrumaaga ega osa Setomaad Setomaaga. Sekka ka mehi Vanalt-Tartumaalt. Kes siis kellega mängis, võiks ju küsida.

Siis taipasin, et kogu lugu on tegelikult selles, et mehed-vennad, naised-õed, äkki teeks õige  selle haldusreformi ära! Kas siis tõmbekeskusekeskse või kihlekonnakeskse, aga identiteet on inimese elus väga tähtis osa. Senimaani pean vedama oma lipud kohale ja vastavalt vajadusele tõmbama ka võistlus- või fännisärgid üll ja hoidma pöialt kõigile, et neil ikka hästi läheks.

Valiksin häämeelega välja ühe lipu ja võitleksin selle eest viimse higitilgani!

Indrek Sarapuu,

Kultuuri- ja haridustoimetaja.

Koit, 2. juuli 2013
Foto: Lipud Põlva staadionil Võromaa ja Põlvamaa vahelisel jalgpallimängul

Suvevestlus Ivari Padariga: Põlvamaa ja Võrumaa on üks kultuuriruum

Meie toimetusest põikas läbi Euroopa parlamendi saadik, sotsiaaldemokraat Ivari Padar, kellelt  saime paar suvist küsimust küsida. Saadik teatas, et sel aastal ta kohalikel omavalitsuste valimistel siinkandis ei kandideeri. Kui üldse, siis otsustab minna appi Tallinnale, sest “ühe riigi pealinnas olev ühe partei ainuvõimu võiks ikkagi kõigutada”.

Padariga vestelesime meie aga pigem Põlvamaa ja Võrumaa teemadel ning puudutasime ka muret kahaneva rahavstiku pärast.

Härra Padar, kui Põlvamaa mängib Võrumaaga jalgpalli, siis kes kellega mängib?

Nii see nõukogudeaegne halduskorraldus meil läks, et tekkis kolm uut maakonda ehk rajooni: Põlva, Jõgeva ja Rapla rajoon. Kõik kolm said kokku n-ö eestiaegses mõistes maakondade  servadest. Põlvamaa moodustus Tartumaast, Võrumaast ja  Petserimaast. Selline see olukord tänasel päeval on. Mulle, kes ma olen Põlva kihelkonna inimene, kelle ajalooline kodukirik on Põlva kirik, meeldiks, et ajaloolised maakonnad oleks tagasi tulnud – Võrumaa, üks osa Valgamaast ning Põlvamaast oleksid koos. Nagu ütleks Võrumaa patrioot Pulga Jaan: “See oleks selline ulli unistus.” Elu on teistmoodi läinud. Põlva alevik on arenenud suureks keskuseks. Ja et inimestel tuleks peale sisemine sund haldusreformi teha, seda ma praegusel momendil siiski ei näe. Oma hinges ma näen Põlva maakonda ühe osana Võrumaast. Põlva inimesed on võtnud ka oma identiteeti sellisena, nagu ta on. On ju olemas ka maakonna vapp, kus on peal kolm kobrast. Meenub, et olin üksvahe kobraste peale väga tige, kui nad minu metsas laastamistööd tegid. Põlva ja Võru on üks ja seesama kultuuriruum. Me räägime võro keelt ka sarnaselt – olgu see siis Võru linn või Põlva.

Kuidas aga tundub teile siia juurde haakuv Setomaa temaatika? Kas see võib põhjustada Euroopa Liidus olles probleeme?

Teate, kui palju on Euroopa riikidel Teise maailmasõja järgseid valukohti? Kõik mis puudutab Ungarit, Slovakkiat, Sloveeniat, Rumeeniat ja teisi, kus üks osa põlisrahvust sattus teise riigi territooriumile. Need küsimused on ka Euroopa parlamendis aeg-ajalt valusalt välja tulnud. Näiteks Ungaris küllalt massiivselt  nende ungarlastega, kes väljapool Ungarit elavad. Näiteks Ukrainas, kus üks parlamnedi saadik on ungarlastele seal lausa konsutltatsioonipunkti avanud.

Selliseid piirkondi, kus rahvad soovikisid ühel või teisel territoorimuil kokku saada, on Euroopas väga palju. Kui sellist suurt revideerimist hakata  tegema, siis tekiks tohutult palju kaost. Euroopas aga üritatakse kaost vältida, et ei tekiks uut destruktiivset natsionalismi. Meie mure on muidugi Setomaa terviklikkus. Koidula piiripunkt on valmis ja piir on seal ning me peame elama teadmises, et see piir tänasel juhul ei muutu. See, mis puudutab piirilepingut ja Tartu rahu  meeldetuletamist, siis olen seda meelt, et leping tuleks ära sõlmida ja eluga edasi minna ning vaadata, mis saame teha nende inimeste heaks, kes teisel pool piiri põlissetud on.

Kuidas aga suhtuda uutesse pagulastesse kasvõi siinkandis? Kas see on üldse probleem?

Eesti ajalugu on sisserände ajalugu. Hakkame sellest pihta, et oleme isegi  5000 aastat tagasi koos Eesti tõugu hobusega siia tulnud. Vaatasin just oma lapse ajalooõpikut, kus on kirjeldatud seda, kui pärast Liivi kui ka Põhjasõda on kohalik põliselanikkond läbi sõjategevuse ja katku väga palju kannatanud. Juurde on voolanud rahavst nii Vene, Läti kui Soome poolelt ja tuleb tõdeda, et neist inimestest said eestlased. Meil on siin mingi vaimujõud, mis on kestnud läbi sajandite. Meil on olnud vaja juurdetulnud inimesi – nendest on saanud meie keele ja kultuuri kandjad. Kui palju on meie hulgas juba neid inimesi, kes möödunud sajandi kolmekümnednatel oma nimed eestindasid? Neid on hästi palju. Põhiliselt just vene perekonnanimedest.  Fakt on see, et meie omaenda potentsiaali pealt elanikkond kahaneb. Kahaneva elanikkonnaga majandust ja toimetulekut üleval ei hoia. Ka euroopa tuumikriikides on samasugused protsessid. Sealne majandus hea- ja eluolu meelitab eelkõige hiljuti liitunud riikidest inimesi ja seda ei saa piirata – noored inimesed, igalühel meist on üks elu. Kala otsib sügavamat vett ja inimene paremat elu. Me võiksime kõik selle nimel teha, et seda voolu oleks vähem. Me peame tegema kõik selleks, et noored jääksid ja tuleksid tagasi. Isiklikult tegelen sellega, mis puudutab enda lapsi. Kolmapäeval tuleb mul laps tagasi Hiinast,  kus õppis Pekingi Tehnoloogiainstituudis. Loodan, et ta seal õpitu Eestis ära rakendab. Meie majandus karjub selle järele, et meil on vaja töökäsi. Nüüd jõuame selleni, millest olen 10 aastat tasahilju rääkinud – pole neil blondidel poistel seal Novgorodi oblastis  häda midagi. Neil on ikkagi kultuuriruum sama. Keerulisem oleks nendega, kellele on siinne väga võõras. Me peame hästi suhtuma neisse, kes tulevad siia oma heade oskustega. Me peame seda oskuslikult ära kasutama. 

Vestles Indrek Sarapuu

Koit, 16.07. 2013

Uma Pidol askeldavad Lahedad Tädid Lahedalt

Senny, Tooni ja Anny on meie kandi rahvast naerutanud juba pea viis aastat. Soovahetus näikse Põlvamaal  üldse väga kuum teema olevat: Seelikukütid hullutasid ja hullutavad üle Eesti, küll vähema hooga kui varasemalt, ent kadunud pole nad kuhugi. Teistpidi soovahetust esindavad aga kolm võro keelt kõnelevat vanainimest, kelle rollide tagant leiab kolm täiesti argist meest – Jaan Rammuli, kes põhitööna palkmaju ehitab, Toomas Vestla, kes peab majandusjuhataja ametit, ja Andres Määri, kes Laheda valla kultuurielu hea käekäigu eest hoolas seisab. Meeste enda jutu järgi Seelikuküttidest nad inspiratsiooni pole ammutanud, pigem on juhtunud nii, et viimasel ajal on neid koos esinemas nähtud.

«Meie mutid said alguse sellest, et pidime ühel üritusel tegema blondiininalju, aga see värk ei läinud eriti hästi peale,» tõdevad trio liikmed. Küll prooviti rekkakastist, mis praeguse Tilsi laululava asemel oli, kõiki publiku meelitamise nippe, kuid tulutult. «Aga kui hakkasime tädikesi tegema, tuli uus hingamine ja hoopis teine elu sisse.»

Algselt oli siiski tegu näiteringi  improvisatsiooniga, kuid iseseisev elu oli neisse sketšidesse justkui kodeeritud. Laheda Tädikesed räägivad ainult ja üksnes võro keelt. Küll mitte sellist, mida Uma Lehest lugeda võib, vaid tekstid valmistatakse kirjakeeles ette ja mehed/naised mugandavad jutu murdekeeleliseks ise ümber. Kõik kolm on üleskasvanud võrokeelses keskkonnas ja seetõttu mõjub ka nende jutt täiesti ehedalt. Koperdamisi pole, sest võta sa kinni, mis see päris täpne võro keel tegelikult ongi. 

«Lugude põhjad kirjutab tavaliselt näitejuht Maret Melts,» räägib Tooni ehk Toomas. «Aga kokku paneme nad ikka ise,» lisab Anny ehk Andres juurde. Teemad valivad näitlejad ise välja, tuhlavad internetis veel lisakski, et lood ka aktuaalsetena mõjuksid. 

Üha harvemaks jäävad esinemised oma enda Laheda valla rahvale, sest kuulsus pressib uksest ja aknast sisse. Enamasti on esinemised nüüdseks kaugemal pool. Mehed on käinud Tallinnas ja Pärnus ning jutust tundub, et kõik maakonnad on ülesastumistega kaetud. Agentuuridega Lahedad Tädid finantsmajanduslikes suhetes ei ole. Kõik esinemised saadakse, nagu Eestile kombeks, suust suhu leviva informatsiooni kaudu. Tavaliselt on ürituste ajal oldud ansambli kontsertkava vaheaegadel n-ö ajatäiteks. Vahel on oldud ka õhtujuhi rollis, aprillikuus toimunud Heino Tartese kontserdil oli vaja lasta hiilata ka meeste improvisatsioonioskusel. Tädid tulid auga olukordadest välja!

Viimane suurem esinemine oli «memmedel» Moostes toimunud muusikafestvali «Moisekatsi elohelü» põhikonkursil, kus tuli pea iga ansamblivahetuse ajal keskmiselt viieminutise sketšiga maha saada. Ja ees seisab ei miski muu kui täita vahepaladega Kagu-Eesti suurüritus Uma Pido ära. Mutid lubasid 1. juunil toimuval peol mitte millegagi rahul olla.

Uma Pido pealavastaja Tarmo Tagametsa sõnul on laulupidu akadeemiline sündmus. Selle lõhkumiseks, et ka tavalised inimesed saaks sõna sekka poetada, on hea kasutada Lahedaid Tädisid, sest see on kui hääl rahva hulgast.

Indrek Sarapuu

indrek@polvakoit.ee

 Koit, 30.05.2013

Külli Lokko: konkurssidest ja Eurovisioonist

Külli Lokko ja E STuudio koor ei vaja siinkandis vist tutvustamist. Aastalõpu või mõne muu tähtpäeva tähistamiseks tehtud kontserdikava esitamiseks piisab koorijuhil pisukese teate levitamisest, kui juba on vähemalt üks saalitäis Põlva suures kultuuri- ja huvikeskuses välja müüdud. Siin pole ka midagi imestada - lavaline kindlus, korrektsus ja hea väljanägemine, naeratavad näod on kaubamärgid, mis äratavad tähelepanu nii siin kui ka väljaspool koduseinu. Koori ambitsioon on aga enamat kui lihtsalt olla "kohalik suurus". Hiljuti astuti üles mainekal, suurte traditsioonidega rahvusvahelisel koorifestivalil "Tallinn 2013", et võtta mõõtu tugevamate tegijatega. Põlva koor tuli kolmandaks, kelle kohapunktid olid kõrgemad, kui enamustes kategooriates II punktid. Esikohad napsasid Vanalinna Muusikamaja tütarlastekoor ja maineka ajaloo ning taustaga Ellerhein. Põlva mõistes võiks tulemus olla omas vallas võrreldav Põlva Serviti meistriks saamisega.

Kuid kuidas edasi? Kas väikelinnas tegutseval kooril on üldse võimalik koju tuua ka see kõige säravam - esikoht, küsisime nüüdseks kuuest koorist loobunud ja nelja  koori juhendava ja hiljuti ka Eesti televaatajatele persooniloo kaudu rohkem tuttavaks tehtud Põlva dirigendilt Külli Lokkolt.

"Meie jaoks on see kahjuks täielik ulme," teatas Külli Lokko, "kahte meid edestanud kooril on võimalus oma lauljaid valida ja valik on suur - neil on võimalus oma lauljaid komplekteerida üle Tallinna ja tuhandete hulgast. Siin nii ju ei ole, " tõdeb koorjuht. " E STuudio koori ei tulda laulma konkursi tulemusena. Praegune koosseis tuli laulma 2001/2002. aastal otse lasteaiast. Tänasel päeval on nad 10. -12. klassis ja ülikoolides . See kõik on pikk ja järjepidev töö," annab koorijuht aimu edu saladustest. Lokko selgitab, et oluline on, et tüdrukutel on sihid seatud ja motiveerivad eesmärgid. "Koosolemise vaimsus on nii suur," näeb dirigent edu pandina.

"Tänavusel konkursil oleks nii mõnegi dirigendi arvates pidanud Põlva koor edestama Ellerheina," vahendab Lokko meelolu konkursipäevadel. Ja et nii arvati, oli talle tõeliseks üllatuseks. "Tõenäoliselt võis põhjus olla ka selles, et Ellerheina dirigent Tiia-Ester Loitme enam koori ei juhenda ja uus dirigent ning koor pole veel  ühist hingamist leidnud " arvab Lokko dirigent Ingrid Kõrvitsast.. Kuigi jah, kas rivaale sellises valdkonnas nagu koorimuusika olla saab, sest kõikide kooride edule rahvusvahelistel konkurssidel elatakse võrdselt kaasa ja tuntakse edu üle uhkust. Seekord ei vedanud koorijuhi kõhutunne alt:"Meil peab minema hästi ja läkski!"

"Ellerehein sai seekord paljude koorijuhtide arvates "legendaarsuse" eest mõne lisapunkti ja meie koor pidi ka seekord kuulma, "et teie sealt Põlvast olete ikka väga tublid ja suudate siin Eesti  tugevaimate kooridega võistelda..."", räägib Lokko.

Aga kui eesmärkidest ja motiveeritusest veel rääkida, siis kindlasti on E STuudiol oluliseks ülesandeks tänavu aastal esineda osa kooriga Ameerika Ühendriikides toimuval Missolula rahvusvahelisel koorifestivalil Monatana osariigis ning Kanadas, Vancouveris . Kutse üle ookeani sõita saadi juba 2010. aastal, kui võideti üks mainekas konkurss.

Kui konkurssidest veel rääkida, siis meelahutusliku poole pealt on meie armastatud koorjuhil sel aastal ka eriline side Eurovisooniga. Võib öelda lausa, et vereside, sest Külli poeg Olavi Sander astus üles samuti Põlvat hoogsalt maailma vedava ansambli Winny Puhh koosseisus. Lokko hindab väga siit alguse saanud bändi kontseptuaalsust. Seekordseid eelvoore jälgis ta televiisori vahendusel ja tõepoolest - esimest korda elus ka helistas ning andis punkte, kuigi muusikastiil, mida karmid rock´imehed või isegi pungimehed esindavad, ei ole just see, mida ta ise teeks. Kahjuks ei ole koorijuht täpselt kursis, kes hetkel Eurovisooni konkurentsis on (kohtusime Lokkoga sel esmaspäeval), aga igaljuhul otsustab koorijuht teleka ette maha istuda ning võtta kõrvale ühe või ka kaks tassi kohvi, kutsuda mõned külalised ning elada nii meie kui Euroopa lauludele  kaasa. "See on kindlasti üks tore ajaveetmine, vaatmata sellele, et ma teab mis fänn ei ole."

Kui Winny Puhhist ja tänavuaastasest Eesti Laulu konkursist veel rääkida oli poistel dirigendi arvates kõige parem show. "Arvamusi on kahesuguseid - ühed ütlevad, et see oli hullumeelsus ja debiilsus, ning teised, kes elavad show´le kaasa. Mina elasin kaasa!" rõkkab koorijuht. "Olen Winny Puhhil nende esimestel tegevusaastatel aidanud korraldada mõned kontserdid. Ma naudin siiralt nende poiste erilist mõttemaailma. See on nii lahe! Ma olen olnud nende poistega koos väga palju ja nad olid isegi minu 40. sünnipäeval mängimas ning see oli nii äge sünnipäev!"

Lokko on tõsiselt rõõmus, et Eesti Laulu näol on olnud poistele hüppelaud laia maailma päris hea - olgu või tõestuseks miljonilised klikid Youtube´is ja artiklid internetis ning välisesinemised nii Soomes kui Prantsusmaal. Eriline heameel on armastatud koorijuhil selle üle, et alguse on saanud see kollektiiv just Põlvast. Aga ka võitjalaulule elab Lokko sel nädalal kindlasti kaasa, kuigi lauluvõistluse mõttes on Birgit Õigemeele laul „Et uus saaks alguse“ pisut igav. Seda aga ei saa ta öelda möödunud aastal Eurovisioonil võistelnud Ott Leplandi "Kuula" kohta, mida ka E STuudio noored on koos autoriga laval esitanud. Koorijuhil on ka plaan selle aasta lõpul Eurovisooni-teemalise kavaga üles astuda, ent kes selle show peaesinejaks tuleb, jätab ta hetkel saladuseks.

"E STuudio ettevalmistuskoorist, kus laulavad 8 - 10 aastased lapsed, saab sügisest E STuudio lastekoor. See koor on erilise särtsu ja vaimuga ja ma näen, et koorist tuleb tubli järelkasv praegusele tütarlastekoorile, kes osaleb edukalt maailma erinevatel koorikonkurssidel ning valmistab ette säravaid kontsertprojekte.

Teen sellele koorile lisavastuvõtu, mis on pühapäeval, 19. mail kell 15.", palus Külli Lokko lisada artikli lõppu.

Indrek Sarapuu

indrek@polvakoit.ee

 Koit, 16.05. 2013