Kohaliku
kultuuriedendajana pälvis tänavuaastase Jakob Hurda nimelise
rahvuskultuuripreemia teenekas muusikapedagoog ja kultuuritegelane, Põlva
Muusikakooi dirketor Ester Libilk. Preemia saamisel sai määravaks töö
muusikakooli arendamisel ja lõõtspilli osakonna loomisel õppeasutuse juurde.
Samuti töö vaimuliku muusika koori Maarja Kammerkoori juhendamisel, kes on
1992. aastatst tutvustanud paljudel kontsertreisidel Eesti vanemat ja uuemat
vaimulikku muusikat. Vähetähtis pole
olnud ka osalemine lõõtspillifestivali Harmoonika korraldamisel ning koostöö kontserdite organiseerimisel
Eesti Kontserdiga. Ester Liblik on olnud ka mitmekordne Põlva aasta tegija
laureaat, tänukirju on tulnud teisigi. Ta on Põlva linnavolikugu liige ja
kultuurikomisjoni esimees.
Preemiat annab
22 aastat järjest välja Jakob Hurda nimeline Põlva Rahvahariduse Selts koostöös
Eesti Kultuurkapitali ja Kultuurkapitali Põlvamaa ekspertgrupiga.
Muusika juurde
jõudis Ester läbi oma perekonna. Juba nelja-aastasena sai ta esimese
lavakogemuse. Nii isa kui ka isa vend osalesid tollaste rahvamajade juures
olevates orkestrites ja tihtipeale tehti proove kodus. Kõrval toas seda kõike
pealtkuulates püüdis väike Ester kinni ka esimesed noodid. Musitseeriti
ka perekonna ansamblina. Kui Põlvas muusikakool avati, viis akordionimängijast
isa tütre kohe ka katsetele. "Kokkupuude muusikaga oli mul nii
rahavamuusika kui klassikalise muusika puhul, kõik ainult kuulmise järgi,"
räägib Ester. "Ma ei tundnud nooti."
Muusikakooli sisse
saanud, taheti tüdruk aga kohe teise klassi panna, sest arvati et küllap teab
muusikast hästi palju. "Mulle anti lugu ette. Lugesin pealkirja ära -
"Vaikne, kena kohakene" ja mängisin. Aga mitte noodist loomulikult…"
Estri sõnul on kõik
suured muusikud saanud oma muusikalise vundamendi juba lapsena. "Isa
oleks võinud ju ükskõik mida osta, aga ta ostis klaveri," ütleb
Ester. Enda esimeks pilliks peabki ta klaverit, isa kõrvalt õppis selgeks aga ka akordionimängu, kuigi sellel
alal ta end profiks pidada ei söanda. Muusikakoolis sai esimeseks
klaveriõpetajaks Ülle-Liis Sööt, kes pärast lõpetamist innustas ja soovitas
Estrit muusikaõpinguid ka jätkama.
“Tema tunnetas minus ära muusiku hinge, mida noor ei pruugi ise veel nii hästi ära tunda”
Ka Estri vend Mait
on muusik - lõpetanud muusikakoolis trompetieriala. Ka koos vennaga on Ester
musitseeritud ja lauldud. Kodu peabki ta kõige olulisemaks mõjutajaks "Eks
seda ole näha tänagi muusikakooli õpilaste pealt, et laps, kellel kodu toetust
pole, langeb varem või hiljem koolist välja."
Veel nüüdki mäletab
Ester eredalt aga nõukogudeaegseid, tol ajal nii tähtsaks ja oluliseks peetud
taidlusülevaatusi. Sattus ju tänane muusikakooli direktor oma esimele töökohale
(pärast Heino Elleri nimelise
muusikakooli lõpetamist koorijuhi erialal) tänases mõistes
kultuurikorraldajaks. Kultuuri tuli korraldada
Taevaskoja kolhoosis. Seal tegutsesid aga näiteks üle tollase Eesti
tuntud meesansambel ja naisansambel ning paljud teised
istegevuskollektiivid, kes konkurssidelt esimesi, teisi ja kolmandaid kohti
koju tõid. “Kolhoosi esimees Väino Kaljuvee ostis kogu meesansablile pärast üht
edukat isetegevusülevaatust lausa ülikonnad. Taidluskollektiive oli Põlvas tol
ajal üldse väga palju, Põlvas oli lausa meeskoor," meenutab Liblik. Väga
tuntud ja oodatud esineja oli tema
juhendamisel tegutsev Põlva Haigla naiskvartett.
Pärast kolhoosi
kunstilise juhi tööd viis Estri tee Käisi-nimelisse keskkooli (praegusesse
ühisgümnaasiumi) muusikaõpetajaks. Seal organiseeris ta kohe noorte segakoori
ja neidude koori, mis kiiresti konkurssidel esimesi kategooriad välja laulma ja
laulupidudel käima hakkasid. Ester ei väsi siiani kiitmast ja imestamast noorte
tahet laulda, meenutades hea sõnaga
kõiki endisi koorilauljaid.
1989. aastast sai
aga Ester Liblikust muusikakooli solfedžo- ja muusikaajaloo õpetaja, hiljem
(2004) aga kooli direktor. Side keskkooliõpilastega jäi hapramaks, ent üsna pea
tuli uus ja samahuvitav väljakutse. Nimelt sai loodud Põlva Maarja kiriku
juurde Benjamin (Georg) Lillemäe kaasabil ja koosvedamisel kiriku kammerkoor
Maarja ja Estri ülesandeks sai selle
juhatamine. See töö oli Estri sõnul puhtal kujul missioonist. Tänaseni
lauldakse põhiliselt vaimulikku muusikat, et saaks osa võtta laulupidudest, siis
sekka ka rahvamuusikat ja isamaalisi
laule.
Tee kirikumuusika
juurde leidis Ester ise, kuigi ka vanemad olid kirikuskäijad ja üsna
loomuliku eluosana käidi nõukogude ajalgi jõuludel ning teistel suurematel
pühadel pühakojas. Juba lapsena jäi
noorele tüdrukule aga Põlva kirikus silma mälestustahvel Jakob Hurdale, samuti
suurmehe sõnad, et suureks tuleb eesti rahval saada vaimult - arvult meil see
kohe kindlasti välja ei tule. Need sõnad tiksunud tal ikka alati justkui
kusagil kukla taga, innustades elus edasi “võitlema”. Samuti jahmatanud teda
alati oreli kõla: "See oli midagi nii suursugust ja võimast… ja ka need
koraalid, mis seal lauldi…," katsub Ester edasi anda lapsepõlveemotsioone.
Tema jaoks on siiani väga oluline see sõnum, mis kätketud vaimliku muusika
teksti. “See on kogu kultuuri alus,” leiab ta.
Oma mõjutajatest
peab Ester Liblik oluliseks ka legendaarset Põlva õpetajat Silva Lansbergi.
"Tema väärtustas kunsti ja kõike kaunist, andis elule suuna ja sihi. Ta
oli mul viiendast kuni 11. klassini klassijuhtaja ja tema rolli noore inimese
suunjana on raske alahinnata," tõdeb tänane kooli- ja koorijuht.
Ester, olles olnud
tegus Põlvas üsnagi pika aja jooksul, on
näinud palju muutusi. Näinud, kuidas kollektiivid on tekkinud ja
kadunud.Tal ei ole tõepoolset vahele jäänud ükski etapp viimaste aastate Põlva.
Küll on ta käinud vahepeal Tartus koolis, ent tol ajal oli kahe linna vaheline
rongiliiklus piisavalt tihe, et piisas 2 rubla ja 80 kopikat maksnud
kuupiletist, et Emajõe Ateenas mitte korterit üürida ega ühikakohta pidada.
Elada ja töötada ainult Põlvas. Nüüd
see muidugi nii enam ei ole ja endisi aegu ka tagasi ei saa. Küll aga murteseb
Hurda preemia laureaat selle üle, et inimesed Põlvasse tagasi tulema hakkaks.
Seda retsepti aga nii lihtne leida pole. Paljud andekad siit pärit noored aga
võiksid Estri meelest tagasi tulla küll
ja selle nimel tasub pingutada.
Indrek Sarapuu
Koit 20.07. 2013
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar