Indrek Maripuu on tunnustatud koolitaja,
kelle peamine fookus on vanade mõttemustrite murdmine ehk nutikus ja
teistmoodi mõtlemine. Kümmekond aastat on ta aidanud Eesti organisatsioonidel
panna kokku äriplaane, tasuvusanalüüse ja strateegiaid. Hariduse on Maripuu
omandanud Eestis ja Rootsis – kraadina omab ta MBA-d Tallinna
Tehnikaülikoolist, aga on ka õppinud neurolingvistilist programmeerimist,
Rootsi loodust ja kultuuri ning waldorfpedagoogikat. Lisaks läbinud erinevad
ärijuhtimisega seotud koolitused Eestis ja mujal.
Oled oma karjääri jooksul palju pidanud
mõttemustreid ja rutiini murdma. Oled seda seni teinud enamasti meie pealinnas.
Mis Sind Põlvamaale tõi?
Ei olnud ühte ja ainust põhjust - oli palju
väikseid. Nagu elus ikka. Tahtsime linnakärast eemale ja tahtsime oma tööalaste
ideede elluviimiseks keskkonnavahetust. Üheks
siiakolimise põhjuseks oli ka waldorfpedagoogika ja Rosma kool. Usun, et
see on geniaalne pedagoogika, mis valmistab lapsi homse ühiskonna jaoks hästi
ette - toetatakse nende uudishimu, küsimuste küsimist, rõhutatakse konkurentsi
asemel koostööd. Täiskasvanuna näen enda ja teiste pealt, et me kipume otsima
ja uskuma ainuõigeid vastuseid ja sellega piirame ennast ja oma võimalusi päris
palju. Vaadates mis maailmas toimub, usun, et järgmistel põlvkondadel on üha
vähem ainuõigeid vastuseid.
Kas Põlvamaal on mustrid paigas? Kas midagi
saaks teisiti teha?
Sõltub mida nüüd mustri all mõelda. Kui mina
räägin mõttemustrite murdmisest, siis on see soetud harjumustega - inimestena
toetume oma otsustes ja valikutes mineviku kogemusele ja sageli on see arukas.
Samas - piisavalt sageli ei pruugi eile toiminud lahendus täna enam toimida,
sest keskkond on muutunud. Selleks olukorraks peaks meil olemas suutlikkus
vaatenurka vahetada ning uusi ideid ja võimalusi luua. Geograafiaga on see vähe
seotud - usun, et oleme siin sarnased nii tallinlaste, taanlaste kui
saarlastega. See on inimese toimimise viis. Küsimus on teadlikkuses.
Sul pole siin otseselt juuri. Ega see segama või hakata?
Juured on kindlasti olulised. Usun, et minu
juured on tugevad ja olen selles mõttes kindlasti õnnelik. Samas ei usu ma, et
inimene peaks elama kogu elu ühes kohas või piirama ennast maakonna, valla või
teiste kunstlike piiridega. Eestimaa on ju tegelikult väike ja suhteliselt
kiiresti on võimalik jõuda igale poole. Tegelikult olen veendunud, et igale
inimesele tuleb kasuks elada, õppida või töötada erinevates kohtades, riikides
ja ametites. See rikastab. Ja kui juured on tugevad, siis ei kaota inimene
ennast ära sõltumata oma elukohast.
Võid sa sõnastada oma pikema missiooni, mis seotud Põlvamaaga? Kuhu tahaksid ideaalis välja jõuda?
Ma ei oska või ei taha mõelda ainult ühe
maakonna piires. Ma räägiks piirkonnast - kodukoha mõttes siis Kagu-Eestist.
Meie missioon on seotud Loovusaidaga - tahame, et see oleks koht, kus on hea
mõelda ning mis inspireerib erinevaid inimesi erinevatest Eesti piirkondadest.
Nad tulevad siia, suhtlevad omavahel, vahetavad kogemusi, tulevad uutele
ideedele, märkavad võimalusi ja muudavad oma tegevusega elu paremaks - oma
külas, linnas, vallas, riigis või maailmas.
Vestles Indrek Sarapuu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar